Artiklid
Kuus aastat möödunud igavikulisest lahkumisest igavikuliselt meeldejääva metropoliit Korneli (Jakobs, 1924-2018) õndsas mälestuses
19. aprillil 2024 pidas Maardu piiskop Sergi, Tallinna piiskopkonna vikaar, Tallinna linna vaimulike kaasateenimisel panihhiat igavikuliselt meeldejääva metropoliit Korneli (Jakobs, 1924-2018) eest, kelle õndsast lahkumisest möödub tänavu 6 aastat.
Peaaegu 30 aastat juhtis valitseja Kornelius Eesti Õigeusu Kirikut. Üle 70-aastase vaimuliku teenimise aja jooksul koges ta erinevaid ajaloolisi perioode ja sündmusi ühiskonna ja kiriku elus – nii õitsengu kui ka raskuste ajal. Oma maise elu jooksul pälvis valitseja Kornelius mitte ainult usklike armastuse, vaid ka ilmalike inimeste austuse. Seda tõendavad arvukad kiriklikud ja riiklikud autasud, mälestustahvel maja seinal, kus ta elas, ja muidugi meie kiriku vaimulike ja ilmikute pidev palve tema hinge puhkuse eest. Lahkunud Tallinna ja kogu Eesti metropoliit Korneli elulugu on esitatud tema mälestusteraamatus „Minu teest“, mis on välja antud nii vene kui ka eesti keeles. Praeguses keerulises olukorras sooviks jagada mõningaid katkendeid sellest väljaandest:
„Kiriku ülesanne on olla rahvusteülene, see on kutsutud ühendama Kristuses erinevaid rahvaid, mitte neid lahutama. Kahjuks on tänapäeva inimese politiseeritud teadvusel raske mõista selliseid lihtsaid tõdesid, mis olid meie esivanematele nii arusaadavad. Kirikulõhe tervendamine on keeruline ja pikaajaline ülesanne. Loodan, et Jumala abiga õnnestub minu järeltulijatel Tallinna piiskopkonna troonil see ülesanne lahendada.
Praegu korraldame oma kirikuelu vastavalt tänapäeva reaalsusele.
Pikka aega oli minu üks peamisi ülesandeid MP EÕK tegevuse legaliseerimine Eesti territooriumil. Moskva Patriarhaat pidas lõputuid läbirääkimisi Konstantinoopoli Patriarhaadi esindajatega, mina kirjutasin arvukalt petitsioone kõikidesse instantsidesse. Kuid peamine oli loomulikult palvetamine, Jumala poole pöördumine meie probleemide lahendamiseks.“
„… vaadates elatud elule tagasi, võin öelda, et mitte kunagi – ei nõukogude repressioonide ajal ega vangistuses viibides – pole ma kogenud selliseid alandusi, solvanguid ja laimu, millega pidin silmitsi seisma, kui sain piiskopiks. Kuid just see viimane katsumus andis võimaluse tundma õppida neid, kes on tõeliselt kirikule pühendunud, kes toetasid mind kõige raskematel eluperioodidel ja aitasid vastu pidada.“
„Võib-olla ei suutnud ma alati sündmustele kiiresti ja õigesti reageerida, eksisin mõnes asjas, tegutsesin pimesi. Kuid võin öelda üht: ma püüdsin alati tegutseda südametunnistuse järgi, mitte teha kiirustades otsuseid, kaalusin läbi iga sammu ja iga vaimulike määramise. Püüdsin luua rahu, mitte tegeleda poliitikaga, teenida rohkem ja rajada oma suhted karjaga palvusuhtlemisele.“
Igavene rahu ja igavene mälestus igavikuliselt meeldejäävale valitsejale Kornelile!
Valmistas ette: preester Grigori Borissov