Ajalooline taust
Sitsi tänava piirkonnas asub Jumalaema ikooni “Kõigi kurbade rõõm” auks püstitatud kirik. See on väga väike ja ümbritsetud majadest, kuid need ei rõhu, vaid pigem vastupidi: see jätab mulje privaatsusest.

Seda muljet tugevdab kõrge, kindlalt ehitatud hallidest silikaattellistest aed. Jumalaema “Kõigi kurvameelsete rõõm” ikooni nimelise kiriku pühitses Tallinna ja kogu Eesti metropoliit Kornelius hiljuti – 12. oktoobril 1999, kuigi jumalateenistusi on siin peetud juba aastaid. Tänane Sitsi tänav oli 1890. aasta alguses osa suurest prügimäest. Mere ääres kasvasid roodud ja seal oli hea kalapüük.
Vaikne ja rahulik koht. Inimesi oli näha ainult pühapäeviti, kui surnuid viidi Copley kalmistule matmiseks. 19. sajandi lõpul muutus kõik. John Elfenbein taotles Tallinna linnavolikogult maa eraldamist tehase ehitamiseks. 24. augustil 1898 rahuldas Tallinna Linnavolikogu taotluse. 23. veebruaril 1899 alustati ketrus- ja kangakudumisvabriku ehitamist. XIX sajandi lõpus – XX sajandi alguses töötas “Balti manufaktuuris”, tollases suurettevõttes, palju töölisi, kes elasid lähedal asuvates barakkides.

Töötajate vajaduste rahuldamiseks ehitas juhtkond tehase territooriumile kivist surnuaia, mis hiljem vagade inimeste jõupingutuste abil ehitati ümber kabeliks ja 1913. aastal kirikuks. Ikoonid, riistad ja riietusriided annetasid erinevad Tallinna kirikud. Kiriku ikonostaas on väike ja see on valmistatud kahest ikoonist, mis on tänaseni kirikus. 70-ndate aastate lõpus lisati kirikule väike söökla ja preestriruum. Aastatel 1998-1999 viidi läbi suur remont: tugevdati vundamenti, paigaldati kuppel, mida varem ei olnud, rekonstrueeriti katus. Tempel muutus heledamaks ja tundus, et kogu tempel tormab ülespoole. Mõne tööde käigus tehtud leiu põhjal võib templi põhiosa algset ehitust seostada ehk isegi XIX sajandi keskpaigaga.

Kiriku preestrid Jumalaema ikooni “Kõigi kurvameelsete rõõm” auks Tehase kabelis ja hiljem kirikus teenisid (alguses ei loodud kogudust) preester Pokrovski (?-1922), peapreestrid: Aleksander Venštšakov (1922-1926), Johannes Stratonovitš (1926-1940). Koguduse praostid: koguduse rajaja, Tallinna ja Eesti peapiiskop Paulus (Dmitrovski) õnnistusel, peapreestrid Valeri Povedski (jaanuar/veebruar 1944-8.07.1949), Mihhail Raud (1949-18.09.1952), Konon Kolon (24.12.1951-1952), peapreestrid: Andreas Ratkovski (18.09.1952-2.02.1960), Nikolai Koger (24.03.1960-1979), Peeter Nentšuk (1979-18.03.1982), Aleksandr Ruškin (1983-1990), Leonty Morozkin (1990-2003), Sergius Ivannikov (1.06.-1.11.2003), diakon Sergius Liiv (2005-2006), Andrew Mere (2003-). Peapiiskop-salmonistid: Mihhail Raud (1960-10.09.1967), Theodore Bleiwe (1967-1972). Psalomnik: Vladimir Berens (1974-1975).

Pokrovski. Arvatavasti: Pokrovski Vladimir Matvejevitš (1872-1942), peapreester. Vvedenski 178. jalaväerügemendi preestri ametikohalt määrati ta Revelskis Simeoni ja Anna kiriku preestriks (1901-1919), Tallinnas Viini tänava Püha Nikolai kiriku preestriks (1919-1942), Revelskis 4. Vene Loodearmee (NWA) haigla preestriks (1920), Tallinn-Nõmme Püha Ristija Johannese kiriku preestriks (1941-1942). Ta on maetud Tallinna Aleksander Nevski kalmistule. Vantšakov (Venchakov) Aleksander Petrovitš (??-1962).
SZA Liivenski diviisi 2. rügemendi Riia rügemendi preester (alates 6.08.1919), Oru Issandamuutmise kirik (kuni 1922). Viimane Liivenski laskurrügemendi vaimulik, peapreester isa Aleksander Vanšakov teenis Tallinnas, Balti Manufaktuuri Jumalaema ikooni “Kõigi kurvameelsete rõõm” nimelises kirikus.
1927. aasta detsembri alguses läks ta metropoliit Evlogy kutsel Prantsusmaale ja seejärel Belgiasse, kus ta juhatas Kornilovi löögirügemendi veteranide korraldatud Püha Kolmainsuse kogudust Charlerois. Hiljem teenis ta Viinis, kus 1920. aastal loodi vene emigrantide jõupingutuste abil Viini-Badeni õigeusu kogudus kodukirikus (metropoliit Evlogy sõnul “väike, nõrk, vaevu ellu jääv”).
Pärast mitmeid ebaõnnestunud ametissenimetamisi otsustas Vladyka usaldada koguduse peapreester Fr. Vanchakovile, “vanatüüpi heale batjuškale”. Mõni aeg pärast Püha Nikolai katedraali avamist 1945. aastal määrati Fr. Aleksander selle rektoriks ja jäi selles ametis kuni 1951. aastani. 1962. aastal suri metropoliit peapreester Vanchakov Brüsselis.

Johannes Stratonovitš (19.07.1872 -15.12.1951) metropoliit (1946) peapreester (1922). Ordineeriti 1897 Mogiljovis diakoniks ja preestriks.
Pärines Mogiljovi provintsist. Tema elulugu oli tihedalt seotud Vene keiserliku armeega: alates teoloogilise seminari lõpetamisest 1897. aastal oli ta mitu aastat oma pastoraalne teenistus erinevates rügementides rügemendi preestrina.
Eelkõige läbis ta Esimese maailmasõja Tema Majesteedi Kirassiri rügemendi elukindralite koosseisus.
I. Stratonovitš sai mitmeid ordeneid ja teenetemärke, sealhulgas kuldse rinnaristi Püha Georgi lindil, mille ta sai lahinguväljal vaenlase tule all püsimise eest. Kõrgeima korraldusega 13. 11. 1915 anti talle Püha Anna orden 3. astme mõõkade ja vibuga. Pärast oktoobrirevolutsiooni määrati ta Petrogradi Katariina katedraali rektoriks. Kodusõja ajal oli ta SZA-s. 1. märtsil 1920. vormistati SZA 2. koondatud sõjaväehaigla, mis asus Tallinna Kopli linnaosas Vene-Balti tehase territooriumil, ümber Vene Haiglaks nr. 2. P. Johannes Stratonovitš oli selle haigla personalipreester ja pärast selle sulgemist kuni 1922. aastani toitlustas ta kohaliku Püha Nikolai Imetegija kiriku koguduse kogudust. Aastatel 1926-1940 pidas ta jumalateenistusi Balti Manufaktuuri Jumalaema ikooni “Kõigi kurvameelsete rõõm” nimel kirikus. Ta oli Eesti Püha Georgiuse Rüütlirüütlite Ühingu liige. 5. oktoobril 1940 pöördus isa Johannes tagasi Nikolskaja kiriku palatisse ja teenis seal kuni 13. juunini 1946, pärast mida kuulus ta Aleksander Nevski katedraali vaimulikuks. 15. augustil 1950 viidi ta üle Narvasse, kus ta suri 15. detsembril 1951 (maetud Pihkva-Petseri kloostri koobastesse).Valeri Vladimirovitš Povedski (16/29.10.1901, Tveri kubermang – 13.03.1973, Tallinn), pärit aadlisuguvõsast ja pärimuspreestri perekonnast. Lõpetas Moskva kõrgema sõjatehnoloogiakooli (1929, praegu Bauman), ordineeritud diakoniks ja preestriks (NSVL, 1938), Saksa okupatsioonivõimud viisid koos perega Oreli oblastist Eestisse (1943), hoiti Põllküla koonduslaagris ja peapreester Johannes Bogojavlenski ja preester Mihhail Ridigeri isiklikul eestkostel vabastati. Ta oli Tallinna Niguliste kiriku preester (1943-1944, 1959-1973), Tallinna Skorbjašenski koguduse rektor (1944-1947), peapreester (1958), Pjutitsa kloostri Tallinna eeslinna viimane rektor (1947-1959), maetud Tallinna Aleksander Nevski kalmistule. 1943. aasta lõpus said meie kiriku tavakoguduse liikmed teada, et lähedale on asunud preester – isa Valeri Povedski, kes pärines preestrite Aleksei ja Sergius Mechev kuulsast Moskva kirikukogudusest ja oli vahetult enne seda vabanenud ümberasustatud isikute laagrist. Piiskop kutsuti kirikusse teenima ja 1944. aasta veebruaris nimetati ta peapiiskop Pauluse (Dmitrovski) käskkirjaga rektoriks.
Samal ajal avati iseseisev kogudus. Vaatamata raskele sõjaaegsele olukorrale oli Fr. Valerius hakkas väga tihti teenima, peaaegu iga päev pidas ta jumalikku liturgiat. Templis ei olnud püsivat koori, ja kes vähegi sai, kes templisse tuli, laulis.

Kui vajadus tekkis, siis oli Fr.
Valerija Nadežda Georgjevna. On iseloomulik, et sel ajal käis templis esialgu maksimaalne võimalik arv usklikke – 100-120 inimest.

Preestri aruandest 1945.

Valvur tegi kabelis kaks korda päevas ringkäiku: kell 5.00 ja kell 22.00, mis minu arvates näitab hoolikat suhtumist templisse. Kirikuhoone on vabriku eluasemebilansi peal, see ei ole kindlustatud ja ei kuulu maksu- ega maarendi alla. 1946. a.
Kirik ostis kaks teenistusraamatut. 1947. Tööpäevadel toimuvad igapäevased õhtu- ja hommikused jumalateenistused ning liturgia.
Kõik laulavad ilma juhatajata. 1948. Sel aastal kehtestati riigilaenu võlakirjade kohustuslik ostmine, mida kohaldati ka kirikutele. Kiriku külastatavus on sama, mis varem – 90-120 inimest. Koor puudub, amatöörid laulavad ilma regendita.

Raud (sünd. Reshkin) Mihhail Simeonovitš (30.12.1900, Venküla 19.06.1985, Tallinn). Lõpetas vabakuulajana Petseri teoloogilise seminari. Ordineeriti 1935 diakoniks ja preestriks. 1930. aastatel – Narvas, preester Venkjulas (1935-1944). 5.08.1937-1.11.1940 – Nikolskaja kiriku (eesti kogudus) preester Narvas, 18.03.1939-7.02.1940 – Znamenskaja kiriku preester. 12.05.1940-1944 – taas Nikolskaja kirikus Narvas/ Ivangorodis, 1942-1944 teenis Jamburgi rajooni kogudusi: Soikino, Udosolovo, Krakolje, Keikino kihelkonna külad. Hanko (Soome) sõjapõgenike laagri preester. Repatrieeriti Eestisse (1945). Teenis rektorina Juuru Püha Basiliuse kirikus (1945-1951), Angerja Issanda Ülestõusmise kirikus (1947), Tallinna Skorbjatšenko koguduses (Sitsi) (1947 1952). Tallinna piiskopkonna 2. sekretär, Tallinna praost. 18.09.1952-1959 – Püha Nikolai Imetegija kiriku vaimulik. Tallinn, Vene tänav. 1959-1960 – Omski piiskopkonnas. Tallinna Skorbjasenski koguduse (Sitsi tänav) köster-kooliõpetaja (1960-1967), Jõhvi Jaani kiriku praost (10.09.1967-11.06.1983). Metropoliit (1974) peapreester (1952). Radoneži Püha Sergiuse ordu 3. järgu (1981). Maetud Tallinna Aleksander Nevski kalmistule. Kirjast ajalehele “Severnoe slovo” (Revel). 1942. nr 41 (27. august). “Meie, Kurovitsi, Mannovka ja Orli külade elanikud, toome oma sügava tänu misjonipreestrile preestrile fr.
Mihhail Raudile rõõmsate jumalateenistuste eest, mida ta tasuta meie külades toimetab. Ta ei ole kunagi keeldunud kellelegi jumalateenistusi toimetamast, vaid toob palju rõõmu meie südamesse oma lihtsate ja selgete jutlustega, kutsudes neid, kes on eksinud ja õigeusu usust kõrvale langenud, tagasi Jumala juurde. Ta on toonud meie südamesse palju valgust, usku, soojust ja armastust ning toonud paljud tagasi õigeusu kiriku juurde.”

Preestri aruandest: 1949. Selle aasta dokumentides ilmub esmakordselt rektori aruanne patriootilise tegevuse kohta, mis viitab riikliku kontrolli tugevdamisele kiriku tegevuse üle. Tsitaat aruandest: “Rektor kirikukantslist julgustas, sisendas ja sisendas usklikes armastust isamaa vastu, ausat tööd ja hoolikat suhtumist sotsialistlikku varandusse. Rahvusliku tähtsusega päevad kuulutati alati ette ja selgitati usklikele koos üleskutsega külastada nendel päevadel Aleksander Nevski katedraali, kus kogu Tallinna vaimulikkond tuli kokku ja tähistas koos usklikega palves rahvusliku elu tähtsaid tähtpäevi ja selle tegelasi”. Oma aruandes märgib abt, et kiriku materiaalne pool on väga tagasihoidlik ja kiriku heaks tehtav töö on eranditult ideoloogilist ja moraalset laadi.

Konon Pavlovitš Kolon (1.01.1894, Riia-10.06.1955, Angerja). Peapreestri poeg. Lõpetas Reveli Aleksandri gümnaasiumi ja oli Riia teoloogilise seminari vabakutseline üliõpilane (1913-1915). Oranienbaumi sõjakoolis (1915). Osales 1. maailmasõjas, oli sõjavangis. Naasis Eestisse 1930. Psalmist Myniste Ristiku juures (1934). Petseri piiskop Nikolai (Bulin) ordineeris diakoniks (1934). Teenis ülemdiakonina Myniste-Ristikus. Ordineeris preestriks (1935) Tallinna ja kogu Eesti metropoliit Aleksander (Paulus). Teenis preestrina Angerjas (1935-1940, 1948), asenduspreestrina Märjamaal, Juurus ja Tüüris. Viibis pensionile (1940-1948). Teenis 1948 kuni surmani Paides, asenduspreester Juurus (1952-1955), Tiiris (1948-1955) ja Tallinna Muremaa kirikus (Sitsi tänav) (1951-1952). Maetud Angerja kalmistule.

Preestri aruandest: 1951. Viidi läbi remondi- ja ehitustöid: kogu kiriku sisemine värvimine, küttekollete ja korstnate remont, vestibüüli remont ja muud remonditööd ümber kiriku ja kellatorni. Sularahakatted kiriku laekumistest.

Ratkovski (Radkovski, Rotkovski) Andrei (1888-22.02.1960) peapreester, Peterburi kubermangu Gdovi rajooni Olgin Kresti küla (Nikolski?) kiriku preester (1920-1938). Olgin Krest, Gdovi rajoon, Peterburi kubermang (1920-1938). Ta oli rektor Alaija Jumalaema sünni kirikus (1938-1952), Tallinnas Jumalaema ikooni “Kõigi kurvameelsete rõõm” kirikus (1952-1960). Ta on maetud Tallinna Aleksander Nevski kalmistule.

Preestri aruandest: 1952. Templi külastatavus on suur ja kuna kirik on väga väike ja ei suuda kõiki soovijaid pühade ja pühapäevade ajal mahutada, on vaja lisada uus altar ja ühendada vana altar templi alaga.
Suuremate remonditööde kalkulatsioon. Koha ja templi inventuur: templi pindala ilma altarita – 40 ruutmeetrit, altari pindala – 12 ruutmeetrit. Kellad: 1 – 35 kg, 2 – 10 kg. Kiriku maa-ala – 243 ruutmeetrit, mida kasutatakse protsessiooni territooriumina. Kiriku tara – 60,5 m., see piirab territooriumi mitte täielikult ja vajab kap. remonti. Aed on laudisega, osaliselt on betoonpostid.

Koger Nikolai Mihhailovitš (6.10.1909, Jurjev-7.01.1989, Tallinn) peapreester, kirikuloolane. Pärast Tartu vene gümnaasiumi ja õpinguid Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas (1932-1933) ordineeriti diakoniks (1940) ja teenis Tallinna Aleksander Nevski katedraalis (1940-1941). Võitles Nõukogude armees (19411945). Ordineeriti preestriks (1945). Teenis Tartu Püha Georgi koguduses ja asenduspreestrina Võnnu-Kjarsas (19451947), Angerjas (1947-1948), Paides (1945-1948) ja Tüüris (1948). 1948-1950 – Pihkva piiskopkond. Teenis Pärnu Issandamuutmise kiriku rektorina. (12.05.-9.11.1950) ja Katariina kirikus Võrus (1950-1951). 1951-1956 – Vologda ja Penza piiskopkond. Alates 1956 – Eestis. Tallinna Muremaa kiriku abt (24.04.1960-1979). Alates 1979 pensionil. Maetud Tallinna Liiva kalmistule.

Preestri aruandest: 1961-62. Aruanne Tallinna ja Eesti piiskopile Aleksanderile räägib kirikuelu rahutusest. Riigi poliitika tõttu kõrvaldati rektor koguduse juhtimisest.
Võim läks kirikukogu kätte. 1964. Esimest korda ähvardab kiriku sulgemine. See on seotud naaberpiirkondade arenguga. Kiriku olukord on murettekitav. Kiriku külastatavus suureneb seoses uute hoonete asustamisega.
Toimuvad provokatsioonid: templi ustele ja aiale ilmuvad kleebised, et seal ei toimu jumalateenistust. 1968. aastal. Usuasjade volinik ei nõustu kategooriliselt templi ümberehitamisega, vaid nõustub ainult selle remondiga, sest on reaalne oht, et kirik lammutatakse. Kiriku lammutamise ettepaneku põhjuseks on asjaolu, et uued hooned ehitatakse otse templi juurde.

Nentšuk Pjotr Aleksejevitš (29.01.1918, Volõõnia-18.03.1982) peapreester. Kodakondsuselt korealane. Lõpetas Leningradi Teoloogilise Seminari (1949) ja Teoloogiaakadeemia (1953). Vilniuse, Narva, Minski ja Kurski kirikukooride regent. Ordineeriti 1968 preestriks. Tallinna Skorbjašenski kiriku abt ja regent (1979/1982). Maetud Tallinna Aleksander Nevski kalmistule. Leonty Morozkin (3.04.1956, Leningrad) peapreester (2000). Lõpetas Leningradi Sõjamehaanika Instituudi, Leningradi Teoloogilise Seminari (1989) ja Peterburi Teoloogiaakadeemia (1993). Teoloogiakandidaat. 1988. aasta detsembris ordineeris Leningradi ja Novgorodi metropoliit Aleksius (Ridiger) diakoniks ja 21.10.1990 Tallinna piiskop Kornelius (Jacobs) preestriks. Aleksander Nevski katedraali diakon (1988-1990). Aleksander Nevski katedraali vaimulik alates 20.05.2003. Kiriklik publitsist ja EOK-MP ajalehe “Õigeusu maailm” kiriklik tsensor (alates 1998). Püha Moskva vürst Danieli medal (1996, ROK), Püha Isidori Jurjevski medal (1996, ROK), Püha Isidori Jurjevski medal (1996, ROK). Isidori Jurjevski (16.03.2010, EOK MP). Praegusel kujul ehitati kirik aastatel 1997-1999 preester Leontius Morozkini rektorluse all Tallinna elaniku Vladimir Iljassevitši algatusel ja eestkostel, Tallinna linnavolikogu saadiku Viktor Tarasovi, Tallinna linnapea kohusetäitja Peeter Leppa ja Tallinna linnapea Ivi Eenmaa toetusel. Ehitusjuht – insener Nikolai Milvovitš (Tallinn). Ruchkin Aleksander Vladimirovitš (2.05.1961, Sevastopol) peapreester (1992). Lõpetas Leningradi teoloogilise seminari (1983). Pühitsetud diakoniks 30.08.08. ja preestriks 27.09.1983 Tallinna ja Eesti metropoliidi Aleksei (Ridiger) poolt. Tallinna Skorbjatshenski kiriku preester (27.09.198317.09.1990), alates 1990. aastast Tallinna Aleksander Nevski katedraali vaimulik. Radoneži Püha Sergiuse 3. järgu orden (2003, Vene Õigeusu Kirik), Jurjevski Püha Isidori medal (2003, Vene Õigeusu Kirik). Jürijevski Isidori (2011, EOK MP).

Sergei Ivannikov (Barnauli ja Altai piiskop Sergius) (29.08.1957, Troitskoje küla, Oreli oblast, Venemaa).) Lõpetas Moskva teoloogilise seminari ja teoloogiaakadeemia (1986) teoloogiakandidaadi kraadiga, Dmitrovi piiskop Aleksander ordineeris diakoniks (1985) ja preestriks (1986); teenis preestrina Pjutitsa Nunnakloostris (1987-1992), Narva Ülestõusmise katedraalis -1992 (abtuuriga), täitis samal ajal rektori ülesandeid Jumalaema sünni koguduses Alaiõe ja Iljinski kirikus Vasknarvas, peapreester (1995), Narva Jumalaema “Narva” Jumalaema ikooni austamise kiriku ehitaja koos Kroonlinna õiglase Johannese külakapelliga (1998-2001), Tallinna Püha vürst Aleksander Nevski austamise katedraali rektor ja EOK MP sinodi liige (1.06.20001.06.2003). Sai Eesti kodakondsuse “eriliste teenete eest”. 1.06.-1.11.2003 – Tallinna Jumalaema ikooni “Kõigi kurvameelsete rõõm” nimelise kiriku rektor. 1.11.2003-25.03.2004 – Vene Õigeusu Kiriku Moskva Patriarhaadi osakonna töötaja (Moskva). 5.01.2004 – kloostritunnistus (Smolensk). Jekaterinburgi ja Verkhoturski peapiiskop Vikentsi poolt tõstetud hegumeni auastmesse (2004). Seejärel – teenistus Vene Õigeusu Kiriku misjonis Jeruusalemmas (2004-2006), rektor Püha Suurmärtri Georgius Võidukas nimelises kirikus Vene Föderatsiooni saatkonnas Tšehhi Vabariigis (Praha) (11.04.2006-12.10.2007), üleviimine õigeusu kiriku vaimulikuks Tšehhimaal ja Slovakkias, Prahas Olshanski kalmistul asuva Neitsi Maarja taevaminemise kiriku rektor (2007-2011). Arhimandriit – pühitsetud tema õndsus Kristopher, Praha peapiiskop, Tšehhi ja Slovakkia metropoliit (8.01.2008).
Moskva piiskopkonna vaimulik (alates 2012). Kamenski ja Alapaevski piiskop (2012). Barnauli ja Altai piiskop (alates 29.05.2013). Püha Moskva vürst Danieli medal (1996, Vene Õigeusu Kirik). Radoneži püha Sergiuse 2. järgu (1985, Vene Õigeusu Kirik) ja 1. järgu (2001, Vene Õigeusu Kirik) medalid, Radoneži püha Sergiuse 3. järgu (Vene Õigeusu Kirik, 2007), 2. järgu (Vene Õigeusu Kirik, 2012). Tšehhi Õigeusu Kiriku orden: Püha Metoodiku ja Püha Kirilluse kuldne rist (2007). Narva linna aukodanik (2003). Narva linna aukodanik (2003).Mere Andres Rolandovitš Mere (13.03.1965, Tallinn), peapreester (2010). Lõpetas Tallinna Raudteetranspordi Tehnikumi (1984), teenis Nõukogude armees Lõuna sõjaväeosas (1984-1986), lõpetas Tallinna Tehnikaülikooli (1991), Moskva Teoloogilise Seminari (2011 tagaselja). Pühitsetud diakoniks 23.04.1993, preestriks 03.09.1995 Tallinna ja kogu Eesti metropoliit Kornelius (Jacobs) poolt. Tallinna Ristija Johannese kiriku diakon (1993-1995), Rakvere Jumalaema sünni kiriku rektor (1995-1999), Aleksander Nevski katedraali vaimulik (19992000), Jõhvi Jumalailmumise katedraali teine preester (2000-2003), Jumalaema ikooni “Kõigi kurvameelsete rõõm” kiriku rektor (2003- ), suvise lastelaagri “Lukomorye” korraldaja (2007- ).

Tänane päev

Täna elab kogudus täisväärtuslikku elu. Alates 2003. aastast tegutseb kirikus laste pühapäevakool. Praegu tegelevad lapsed kolmes vanuserühmas. 2007. aastal avas uksed laste õigeusu laager “Lukomorye”, kus umbes 40 last veedab igal suvel kaks nädalat puhkust. Templis on tehtud ulatuslik siseremont. Seinad krohviti ja värviti, rekonstrueeriti altari vahesein, paigaldati uued kuninglikud väravad ja diakoonia uksed, territooriumi haljastati, paigaldati autonoomne küttesüsteem, ehitati uue söökla esimene osa. Alates 2003. aastast on kiriku rektoriks peapiiskop Andrei Mere.
Meie templi lugu jätkub….